Aia Puukool, 25. aprill 2022 Artikkel Õhtulehele
Mõned inimesed ütlevad, et kui lõigata viljapuude oksi, lõikad ka saagi maha. See pole nii – kui oksi õigesti lõigata, siis viljade arv väheneb küll tükiliselt, aga hulk jääb samaks. Suuremaid ja ilusamaid õunu on parem süüa ja toredam lauale panna,“ selgitab Aia Puukooli juht Janne Zimmer.
Praegusel ajal tunnustatakse kahte lõikamise aega – üks on kevadel ja teine suve lõpus augustis. Põhjendus on, et sel ajal paranevad puude haavad kergemini. „Puutsükkel on selline, et kevadel tegeleb puu pungadega, siis lehtedega, seejärel õitega, viimaks viljadega ja augustis on võimalus tegeleda haavadega – siis hakkab haavade paranemine ja nende kinni kasvamine. Kui ei taheta puule liigset stressi tekitada, siis võib teda ka augustis lõigata,“ kõneleb Janne. Viljapuude puhul räägib augustilõikusele ometi vastu tõik, et siis on saak peal ning see pudeneks maha. Sellest johtuvalt eelistavad paljud aednikud ikkagi kevadist lõikust.
Viljapuid saab lõigata, kui ööpäeva keskmine temperatuur on soojem kui -10. Enamik koduaednikke hakkab lõikusega tegelema aprilli lõpus, sest siis on ilmad niisugused, et aias on mõnus toimetada.
Lõigata võiks viljapuid vähemalt üle aasta, et need püsiksid kaunid ja annaksid hästi saaki.
Iga viljapuu nõuab oma tehnikat
Erinevate viljapuude lõikamisel on erinev tehnika. Janne Zimmer annab nõu: „Õunapuude puhul tuleb jälgida, et sel ei oleks mitut latva – õunapuu kipub endale kasvatama 5-6 latva. Alguses peab kindlasti olema üks latv ja kui see on saavutanud soovitud kõrguse, siis suunatakse ta viltu. Teisisõnu, üles kasvavad ladvad võetakse ära.“
Ploomipuud kipuvad kasvatama kaks võrdset haru. „Meie kliimas on see kehv, sest reeglina on need väga halva nurga all. Hea nurk oksale on 60-90 kraadi, aga kui ploom kasvab, võib kalle olla isegi 45 kraadi. Seega võib oks ära murduda, kui puit külmub ja sulab,“ räägib ta. Niisuguse olukorra vältimiseks on kaks võimalust: üks haru lõigatakse ära või siis lihtsalt tehakse lühemaks.
Magusa kirsi põhiline probleem on see, et mingist hetkest muutub ta väga tugevakasvuliseks ehk kasvab meeter-poolteist aastas. „Et puu jääks normaalmõõtmesse ja saaks ka saaki korjata, soovitan lõigata harud umbes 20-50 cm pikkuseks. Sissekasvavaid oksi tuleks samuti lõigata.“
Hapukirsil on kombeks kasvatada palju nõrkasid võrseid, mis on omakorda väga tihedalt. „Sel juhul hakkavad alumised oksad kuivama. Puu kasvatab iga aasta uue kihi peale ja alumised kuivavad ära. Tulemus on see, et saaki kandev osa on 50-70 sentimeetrit ning liigub iga aastaga kõrgemale,“ seletab Janne. Et seda vältida, tuleb alumiste okste asemel lõigata just ülemisi. „Inimene vaatab, et siit alt on oksad juba kuivanud ja koledad ning lõikab need ära. Üleval on jällegi ilusad oksad ja need jäägu alles. Aga nii kasvatab puu ennast järjest kõrgemaks.“
Mis puutub sammaspuudesse, siis neilgi võiks lõigata latva (kuigi varasemalt on paljud spetsialistid avaldanud arvamust, et seda ei tohi teha). „Mina soovitan lõigata sedaviisi, et aastakasvu pikkus jääks umbes 20 sentimeetrit. Põhjus on, et siis ajab puu rohkem viljoksi, mis omakorda lõigatakse nii, et aastakasv on 15 sentimeetrit. Selline lõikusviis aitab sammaspuude saagikust suurendada, sest nii areneb rohkem lühikesi viljaoksi ja puu saagikus on suurem,“ toob Janne välja.
Asjatundja toonitab, et võimalusel tuleks viljapuudel ära lõigata vertikaalsed oksad ja horisontaalsed alles jätta. „Asi on selles, et horisontaalses oksas on rohkem orgaanilist ainet ja see on vajalik õite moodustamiseks. Vertikaalsetes okstes liiguvad vesi ja mineraalid ning see soodustabki vohavat kasvu,“ ütleb ta.
Tööohutus on ülitähtis!
Janne sõnul levis vahepeal suund lõigata puule üsna suured lõikehaavad. „Selle tulemusena läks puutüvi seest tühjaks ja nende puit mädanes. Mina ei soovita lõigata suuremat haava kui 10 cm,“ rõhutab ta. Et haavad kiiremini paraneksid, tasub kasutada haavapeitse ja tavalist lupja. „Varem oli sageli kasutusel pookevaha, kuid seda ma ei soovita – selle koostis on muutunud tunduvalt sünteetilisemaks.“
Kui hakata oma viljapuid lõikama, tuleb erilist tähelepanu pöörata tööohutusele. „Väga oluline on redel koormarihmaga puu külge kinnitada. Lisaks kiiver pähe panna – kui oks peaks vastu pead kukkuma, siis kaitseb kiiver suuremate vigastuste eest,“ räägib Janne.
Ta viskab ka õhku mõtte, et võib-olla oleks mõistlikum kasutada hoopis kõrglõikureid, mille puhul ei ole vaja puu otsa ronida. „Need on kergemad, lihtsam kasutada ja puu otsa ronimine pole vajalik. Tõsi, see nõuab harjumist, kuid on palju ohutum. Puu alt näeb ka paremini, mis on lõigatud ja kuidas üldpilt paistab.“
Olemas on ka teleskoopvarrega lõikurid, kuid need sobivad paremas füüsilises vormis inimestele.
Janne leiab, et kui viljapuude lõikamisel pole erilist kogemust, siis tasub esiti pöörduda professionaali poole. „Spetsialist oskab ju alguses põhiasjad ära rääkida. Mul on olnud kliente, kes ütlevad, et on tuhat korda YouTube’ist klippe vaadanud, aga ikka ei saa aru. On ka neid, kes teevad ikka ja alati ühtemoodi, kuid soovitud tulemust ei saa. Siis ongi hea kutsuda spetsialist, kes oskaks vigadele tähelepanu pöörata. Lahendused võivad osutuda väga lihtsaks.“